pühapäev, 11. august 2019

Kehtna mõis, Raplamaa


Kehtna mõis asub Kehtna alevikus, õigem oleks vast öelda, et alevik on kasvanud ümber mõisa. Peahoonet ümbritseb suur park koos mitme tiigiga, kaugemas ringis on mõisa kõrvalhooned. Peahoone on hetkel avalikkusele suletud, kuid veel mõned aastad tagasi sai seda külastada organiseeritud ekskursioonide koosseisus. 

Allikas: EFA.602.0.181093
Kehtna mõisa kohta on esimesed teated 1470. aastast ning siis kuulus see Vietinghoffidele. Kahekorruseline varaklassitsistlik peahoone valmis 1790. aastal. 1824. panditi mõis Konstantin Benckendorffile. Aastal 1874. müüdi Kehtna ja Kabala mõis Otto Herman von Lilienfeldile. Otto Herman von Lilienfeldt (1840-1910) ehitas hoonet veidi ümber ja lisas sinna neorenessanslikke elemente.

Otto Herman von Lilienfeld

Otto abikaasa
Wilhelmine Ebba Karoline Emilie von Lilienfeld
(1844-1897) 

1905. aasta detsembris pandi hoone ülestõusu käigus põlema. 1906. aastal kinkis Otto mõisa, mille keskel oli põlenud härrasmaja, oma pojale, Helmuth Karl Rudolf von Lilienfeldile (1874-1930). Ta jäi viimaseks mõisnikuks enne mõisa võõrandamist. Aastatel 1906-1910 hoone taastati - lisandus mansardkorrus ja juugendlikud kujunduselemendid.

Kehtna mõisa interjöör.
Allikas: Kehtna mõisa ajalooline õiend
Kui Otto von Lilienfeldti tunti kui novaatorlik mõisapidaja, siis tema poeg olevat olnud rohkem elunautleja ja tarbija, eriti mis puudutab mõisamajandamist. Mõisate võõrandamise ajaks olid mõisa võlad kasvanud nii suureks, et kompensatsiooni ta ei saanud. Ta sai kaasa võtta mööbli, 4 lüpsilehma ning ta siirdus elama Tallinnasse, aadressile Pikk jalg 11. Ka olevat ta väga muretsenud oma peahoonesse jäänud suplusvannide pärast, mis ta olevat lõpuks ka enda valdusesse saanud.

Saal ja selle detailid
Peahoone põhikorrusel (ehk siis II korrusel) on 10 ruumi. Kõige rikkalikuma dekooriga ja pidulikum on suur saal (üle 80 m2). Uste kohal on erinevad putodega stseenid, igaüks on erinev, ruumi kõrgus on üle 4 meetri. Kogu saalikujunduse teema oma seotud rõõmu ja naudingutega.


Seifi aaderdatud uks

Vaade läbi saalide ja tubade
Söögituba

Trepp pööningukorrusele

Päikeseküllane veranda
Kehtna mõisa peahoone on täiesti erakordne oma interjööride poolest. Väga paljud mustrid on välja puhastatud ja vanade eeskujul on tehtud uued.  Söögitoa laes on olnud väga lopsakas taimemuster, see on vaid osaliselt välja puhastatud, seda täies ulatuses taastada oleks väga ajamahukas ja kallis töö.

Söögitoa laemaalingud, kus pealmise kihi alt on veidi välja puhastatud  palju lopsakam muster

Üks tubadest peakorrusel
Mõisahärra vannituba - mustrid on maskuliinsed

Väike valik Kehtna mõisa tapeetidest ja maalingutest...

Lihtsalt vaimustavad mustrid
Ja veel musterid...

Peale mõisa võõrandamist kolis hoonesse kodumajanduskool, nõukogude ajal oli hoones sohvoostehnikum. Praegu on hoone eraomanduses, seda on väga ulatuslikult renoveeritud, eesmärgiga saada ühe perekonna koduks, kuid plaanid on siiski muutunud ning tegelikult ootab peahoone uut tegusat omanikku.

Peahoone II korruse plaan. Allikas: Muinsuskaitseameti arhiiv

Peahoone ümbrusesse jääb arvukalt kõrvalhooneid: valitsejamaja, tall-tõllakuur, sepikoda, kaalurehi, laudad, meierei, vankrikuur, viinavabrik, viinakelder, härjatall, teenijatemaja, ait-kuivati, jääkelder. Mõisa valitsejamajas asub Kehtna vallavalitsus. Teised hooned on erinevates kasutuses, mõned on paremas korras, mõned halvemas. Mõisa ait-kuivati on 2019. aasta suve seisuga müügis.

Kehtna mõisa asendiskeem. Allikas: Muinsuskaitseameti arhiiv

PARK

Kehtna mõisa park võtab enda alla peaaegu 26 hektarit. Pargi praeguse ilme kujundamisel oli abiks tuntud pargiarhitekt Georg Kuphaldt. 

Allikas: Kehtna mõisa ajalooline õiend
Pargis, peahoone vastas on kaks tiiki, ühe tiigi keskel on saar kus asus lehtla, hiljem luigemaja. Ka tehti peahoonest loodes asuval Kabelimäel vanast sepikojast neogooti stiilis kunstlikud varemed. Mõisasüdamest Rapla poole viib allee, mis on poolteist kilomeetrit pikk. Park on osaliselt piiratud maakivimüüriga.

Kehtna mõisasüda aastal 1858.
Allikas: EAA.854.4.138 leht 2

Kasutatud allikad:

reede, 9. august 2019

Sangaste loss, Valgamaa

Sangaste loss on kahtlemata üks Eesti ilusamaid ja suursugusemaid. Käisin esimest korda Sangaste lossis kui olin põhikooli õpilane ja tol ajal kasutati lossi pioneerilaagrina. Magasime ühes suures toas, mille seinad olid kaetud hirmsa halli värviga, kuid ühest vähestest tubadest oli meil rõdu. Hilisematel aastatel olen ikka uuesti ja uuesti sattunud Sangastesse ja tore on vaadata, et vaikselt mõisa käekäik paraneb. Tubade ilme on muutunud ning mõis on populaarne koht pulmapidude pidamiseks.


Keskajal oli Sangaste mõis Tartu piiskopi  suveresidents. Poola võimu ajal (16.-17. sajand) muudeti mõis kuningamõisaks, Rootsi võimu ajal liideti mõisaga veel 8 mõisa alad, ka Valga linn jäi tol ajal Sangaste mõisa valdusesse. Peeter I andis mõisa koos Karula ja Kaagjärve mõisaga kindral Golovinile ning temalt läks mõis vürst Aleksander Golitsõnile.  Kuna vürst Golitsõn oli tegev riigiteenistuses, siis tõenäoliselt polnud tal aega ja võimalust (võib-olla ka huvi) mõisamajandamisega tegeleda ja tema pantis mõisa Karl Georg Arpshofenile. Viimase leselt läks mõis juba von Bergide omandusse ning võib öelda, et aastast 1808 kuni mõisate võõrandamiseni oli mõis Bergide omand.


Tänaseni säilinud Sangaste lossi ehitas Friedrich Georg Magnus Berg (1845-1938). Friedrich G. M. Berg päris mõisa oma isalt Gustav Gotthard Karl von Bergilt 1866. aastal. Tol ajal elati vanas härrastemajas, mis oli praegusest hoonest umbes 100 meetrit loode pool.

Sangaste loss aastal 1911. Allikas: EAA.1691.1.155.25
Lossi ehitus kestis aastatel 1874-1881. Lossi arhitekt on Otto Pius Hippius, kes on ka näiteks Tallinna Kaarli kiriku ja Narva Aleksandri Suurkiriku arhitekt. Legend räägib, et lossis oli algselt 99 tuba ning kõikide tubade aknad pidid olema erisugused.

Lossi kolmanda korruse plaan

Lossi esimesel korrusel asusid esindusruumid - suur peosaal (klaasist kuppelkatusega), mauri stiilis Hispaania saal, mis piirneb suure saaliga, söögituba-jahisaal suure kaminaga. Suurest saalist pääses krahv Bergi magamistuppa, proua buduaari, sealt edasi magamis- ja lastetubadesse. Härra kabinetist sai talveaeda ja keldrikorrusel asuvasse puutöötuppa.

Suure saali kuppellagi

Mauri stiilis orvad väiksemas saalis 

Proua buduaari kahhelahi

Taastatud talveaed

Söögisaal lossi paremas tiivas



Söögisaali tahveldise sisse on pressitud laste nimed, kes lossis üles kasvasid - nende sünniaasta ja pikkuse mõõtmise kriipsud. Victor oli  F. G. M. von Bergi lapselaps


Raamatukogu ja piljardisaal asusid teisel korrusel. Krahvil oli suur raamatukogu mis koosnes umbes 4000 köitest. Tänaseni on säilinud raamatukogu kõrged kapid ning raamatukogutoa ja piljardiruumi vahel olevad kiigekonksud. Samuti olid teisel korrusel külalistetoad. Hiljem asusid seal poja Ermes von Bergi perekonnatoad (paremal pool tiivas).  Kolmandal korrusel asusid külalistetoad ja teenijate eluruumid.

Raamatukogu

Piljardisaali kahhelahi

1919. aastal mõis võõrandati, kuid hiljem tagastati von Bergile mõisasüda mis oli 63 hektarit. Seda seetõttu, et krahvil oli Soome kodakondsus ja et tal olid suured teened Eesti Vabariigi ees. Aastatel 1929-1939 pidas krahvi minia, Erna von Berg, mõisas suvepansionaati, mis olevat olnud populaarne soome ja rootsi päritolu külaliste hulgas. Krahv Berg suri 1938. aastal ja ta on maetud Sangaste kalmistule.

Mõisa pärisid minia Erna von Berg ja Victor von Berg (Erna ja Ermese ühine poeg). 1939-1940 müüdi lossi vara oksjonil võlgade katteks, sealhulgas ka osa hooneid telliskivideks. Bergid asusid Saksamaale. Peale seda oli mõisas sordiaretuspunkt, ohvitseride puhkekodu, 1960.  aastatel kohandati hoone pioneerilaagriks - tube ehitati väiksemaks ja tol ajal olevat hoones olnud 149 tuba.  Viimased aastakümned on peahoone olnud hotell ja sündmuste korraldamise paik. Aeg-ajalt toimuvad lossis kontserdid ja muud kultuuriüritused.

Lossi tagafassaad

Sangaste mõisal on ka uhke kõrvalhoonete kompleks - suur tallikompleks, karjahoov, veetorn. Ringtall on värskelt renoveeritud külastuskeskuseks ning seal asub ekspositsioon “Rukkikrahv ja Ilmaimed”.

FREIDRICH GEORG MAGNUS VON BERG (1845-1938)

Allikas: EAA.1674.3.130.1

Sangaste lossi ehitaja F. G. M. von Berg on nii oluline isik Eesti (põllumajandus)ajaloos, et veidi peaks peatuma ka tema elukäigul. Kõige enam on ta tuntud kui rukkisordi „Sangaste“ aretaja. Bergidel oli Tartus maja (praegusel Kalevi tänaval) ning ta õppis  1857–1862 Tartu kubermangugümnaasiumis ning seejärel Pariisi ja Sorbonne’i ülikoolis ning Collège de France’is.  Kuigi ta ise oli pärit mitte väga jõukast aadliperekonnast, siis välismaal õppimist võimaldas talle ta onu, kellelt ta päris ka krahvitiitli.

Krahvile kuulus mitmeid mõisaid - Eesti alal Sangaste, Hummuli, Aitsra ja Alamõisa mõis, Läti alal Beļava, Sikšņi, Vizla, Nagliena mõis ning peale selle kolm mõisa Poolas ja kolm Soomes.

Ta oli ka Kamtšatkal Bolšaja jõe suudmes töötanud Vaikse ookeani meretööstuse aktsiaseltsi S. Grušetski ja Co. üks omanikke. Rändas Ameerikas, Inglismaal, Prantsusmaal, Egiptuses, Lõuna-Venemaal, Kaukaasias, Kaug-Idas, Hiinas.

Tegeles teravilja, tõukarja ja hobuste aretamise, puuviljakasvatuse ja põllutööde mehhaniseerimisega. Osales põllumajandusnäitustel ja populariseeris oma kogemusi ajakirjanduses ja raamatutena. Oli Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi, Pariisi Leiutajate Akadeemia, Inglismaa Kuningliku Põllumajandusseltsi, Soome Põllutööseltsi ja Venemaa Keiserliku Vaba Majandusühingu liige. Sangaste Põllumeeste Seltsi asutaja. Sangaste mõisa eksponeeriti näidismajandina. Mõisamajanduse õitseaeg oli 20. sajandi alguses - tegeleti sordi- ja tõuaretuse, seemnevilja ja põllumajandussaaduste ekspordiga. 1912. aastal sai ta tsaarivõimult suure kuldmedali põllumajanduse arendamise eest (Vene impeeriumis anti neid välja vaid neli). Valiti Tartu ülikooli audoktoriks 1929 aastal.

Marie Katharina Bruun
1875. aastal abiellus ta Marie Katharina Bruuniga. Marie Katharina oli Vene impeeriumi kindrali ja Soome asjade riigisekretäri Theodor von Bruuni tütar, ta oli ka mõnda aega õuekonnadaam. Proua Bruuni ja krahv von Bergi õnnelik pereelu ei kestnud kuigi kaua. Proua Bruuni ei suutnud maaeluga kohaneda ja peagi peale laste sündi, 1882. aastal, lahkus ta Peterburgi. Hiljem elas ta oma isale kuulunud Summa mõisas Soome väikelinna Hamina lähedal. Tema vaimne tervis ei olnud päris korras ja nii jäi krahv Berg lastega Sangastesse elama.

Marie Katharina Bruun

Neil sündis kaks last: 1876. aastal Erik ja 1880. aastal Ermes.
Erik (Erich) von Berg (24.09.1876 Sangaste – 1945). Õppis Peterburi Aleksandri lütseumis.

Ermes Friedrich von Berg (28.06.1880 Sangaste – 1949). Õppis Peterburi Aleksandri lütseumis. 1914.a-st Aitsra, Alamõisa ja Hummuli mõisa omanik, osales Vabadussõjas, Vabadusristi kavaler. Abiellus 1903. aastal Adele Ernestine (Erna) von Etlingeriga. Ermes von Bergi abielu lahutati 1917. aastal ning Ermes lahkus Eestist: algul Saksamaale, hiljem Soome. Hummuli mõis jäi aga tema eksnaisele Ernestinele, kes ise elas Sangastes. Kuna krahv Bergi abikaasa oli 1882. aastal perekonna juurest lahkunud, oli kogu Sangaste majapidamine Ernestine korraldada.

F. M. von Bergi poeg Ermes von Berg.
Allikas: EAA.296.7.3639.98.1
Sangaste krahvist on jäänud rahva mällu mitmesuguseid lugusid ja legende mida saab lugeda Sangaste mõisa kodulehelt.


PARK

Vaade parki lossitornist

Vaade lossitornist, paremal pool saali lae klaasist katuseaken

Sangaste lossi juurde kuulub suur ja liigirikas park. Park on rajatud nii, et selles oleks esindatud erinevate geograafiliste piirkondade puud - on esindatud Euroopa, Lõuna-Euroopa, Siberi, Põhja-Ameerika ja Eesti puuliigid. Friedrich G. M. Berg tõi oma reisidelt kaasa erinevaid taimi ja seemneid ning püüdis neid oma pargis kasvatada. Pargi pindala on kokku 54 hektarit ja pargis asuvad matka- ja jalutusrajad ning lõkkekoht.


Kasutatud allikad:
A. Hein "Eesti mõisaarhitektuur. Historitsismist juugendini"
J. Pihlak. Helme Kihelkond ja vabaduse risti vennad.
http://muuseum.viljandimaa.ee/aastaraamat/2007/pihlak.pdf
Ajalooarhiivi fondiloend. Perekond Berg
Eesti Loodus, Hummuli mõis ja park
H. Ross "Perekond Berg ja Sangaste"
Lõuna-Eesti Postimees "Friedrich Georg Magnus von Berg valis maaelu"
Uus Eesti. 1938 "Sangaste loss lammutamisele"

esmaspäev, 20. mai 2019

Nakama ehk Tuuru karjamõis, Läänemaa

Nakama (Nakkama) ehk Tuuru karjamõis asub Läänemaal, Haapsalust umbes 18 km lõuna pool ja nii linnulennult poole kilomeetri kaugusel merest. Ja linde on seal palju, kuna mõis asub Matsalu rahvuspargi lähistel ja jääb täpselt lindude rändeteele. Kuid isegi ühele keskmisest suuremale mõisahuvilisele võib see pisike mõisa(karjamõisa) koht olla täitsa tundmatu. Läänemaale iseloomulikult on tegemist tagasihoidliku välimusega hoonega ja pigem meenutab see mõnda suuremat talumaja. Tegemist on ühekordse palkhoonega, maja ees on väike veranda. Maja ümber park puudub, kuid sinna on rajatud suur õunapuuaed. Lähiümbruses on ka mõned endised mõisakompleksi kuulunud kõrvalhooned.



Tuuru nime on saanud karjamõis nii, et Nakamaa nime kannab hoopis üks lähedalasuv talu ja Altmõisa nime sai endale Altmõisa Külalistemaja,  mis asub seal kohe kõrval, siis endine Nakamaa sai Tuuruks küla järgi kus ta asub.


Nakama karjamõis kuulus Mäemõisa mõisale, kuid müüdi 1860. aastatel ära ja jäi lihtsalt mõisamaakohaks. Peahoone on ehitusaeg on täpselt teadmata aga erinevad allikad annavad ehitusajaks kas 1879. või 1883. aasta ning see ehitati toonase talukoha omaniku  Heinrich Langebergi poolt elumajaks. Hoone ehitusdaatum 1879 pärineb Ridala vallavalitsuse talundilehelt 14. juunist 1939.a., teine daatum 1883 selgub tulekindlustusest, mis koostati 14. märtsil 1884 ja kus on märgitud, et: Hoflage Nakkama elumaja on täiesti uus ja heas seisukorras. Hoone suurus 10 x 6 sülda ja kõrgus 1 süld, 3 jalga, seinad puust, katusekatteks “Röth” (pilliroog?), majas 2 kerisahju.

Suur ja soe vana ahi

Uks karjakööki

Hoones on säilinud algseid talalagesid,  laiadest laudadest põrandaid, samuti algupäraseid uksi, aknaid, aknasuluseid, piirdelaudu jne. Hoone on olnud läbi aastakümnete (alates 1940-ndatest) erinevas valduses, tehtud on mitmeid sisemisi algupära rikkunud ümberehitusi, kuid tervikuna siiski hästi säilinud ja saanud praeguseks heaperemeheliku omaniku.

Tuuru karjamõisa väga väärikas kassiisand Picasso




Uks pööningule

Nakama karjamõisas tegutses alates 1886. kuni 1896. aastani õigeusu Mäemõisa kogudus, seniks kuni valmis kirikuhoone Sinlepas. Mäemõisa koguduse esimene preester oli Aleksander Bežanitski, kes elas seal koos oma naise Serafimaga, neil oli kolm last - Maria, Ksenja ja Boris. Tallinna Linnaarhiiv on avalikustanud ühe huvitava foto, millel on aasta ja ühe kuu vanune Maria Bežanitskaja koos oma hoidjaga 15. juulil 1886. Hoidja oli palgatud üheks kuuks 4 rublase palga eest, kuna Maria ema pidi kuhugi ära sõitma. Maria oli tollase Mäemõisa (Sinlepa) Püha Nikolai õigeusu kiriku (Läänemaal Ridala luterlikus kihelkonnas) esimese preestri (aastatel 1883 kuni 1889) ja tema naise Viljandist pärit Serafima (neiuna Rajevskaja) esimene laps.  Fotograaf on P. Lantz Pärnust. Ida-Preisimaalt pärit Wilhelm Carl Paul Lanz tegutses Pärnus fotograafina aastail 1870−1918. Raske on selgitada, kas foto on tehtud Pärnus Paul Lanzi stuudios või Bežanitskite tollases elukohas Nakamaa karjamõisas Ridala kihelkonnas. Teada, on, et suviti tavatses Paul Lantz mööda maad ringi rännata (Allikas: Tallinna Linnaarhiiv)


Tuuru karjamõisas on kohe-kohe lõppemas renoveerimistööd. Majast saab avatud kogukonna- ja tegevuskeskus, mille eesmärk on väärtustada ja tutvustada Läänemaa talupidamiskultuuri. Karjamõisas on võimalik rentida ruume seminaride ja koolituste ning pidulike sündmuste tarbeks. Samuti saab seal korraldada toiduvalmistamise koolitusi, majas on kesksel kohal suur ja hubane köök kuhu mahub palju töökaid käsi :)


Söögituba ja köök kus toimub parasjagu kokandusõhtu
Söögitoa maaling pole küll algne aga sobib Läänemaal asuvasse majja väga hästi - põldmarjad

Vahvat lugemist Tuuru karjamõisa lähiajaloost leiab
Altmõisa Seltsi lehel ehk lugu sellest kuidas Tuuru karjamõis endale toreda perenaise Meeli sai. Samuti sellest, kuidas oli elu-olu algusaastatel ja kuidas tänaseks on karjamõisa maja saanud uhkemaks kui kunagi varem.



Varakevadine aed
Tuuru karjamõisal on Facebookis ka  oma leht  https://www.facebook.com/Tuuru-karjam%C3%B5is-1906575846132144/

Kasutatud kirjandus:
Muinuskaitseameti register. Inventariseerimise ankeet.