Mõisablogi mõisalood: Aruküla mõis, Järvamaa

Aruküla mõisas, mis asub Järvamaal, sai käidud 2013. aasta suvel. Esmakordselt on Aruküla mõisana mainitud 1669. aastal. Pikemalt on Aruküla mõis olnud Knorringite ja Tollide käes. 1753. aastal sai Aruküla omanikuks, koos Ervita ja Udeva ning hiljem ka Norra mõisaga, Adam Friedrich von Knorring. See oli tollel ajal selle piirkonna suurimaid maavalduseid. Peamine elu käis neil siiski Ervita mõisas ning Aruküla väljaehitamine algas siis kui mõisa päris tema poeg Frommhold Gottard von Knorring. Ervita mõis jäi kasutada emale ja õdedele. 1789. aastaks oli peahoone valmis. Peahoone ümber rajati park ja rajati ka mitmed kõrvalhooned. Peale Frommholdi naise Karoline surma hakkas mõis alla käima, kuna mees kaotas majapidamise vastu huvi. Lisaks tabas peahoonet tulekahju.

Peale põlengut taastati peahoone, kuid töid tehti kiirustades ja lohakalt. 1812. aastal, peale isa surma, võttis mõisa juhtimise üle tema vanim poeg Karl Georg, kes asus mõisa elama koos abikaasa Sophie ja kasupoja Theodor von Bernhardiga. Kasupoja sulest on ilmunud mitmeid raamatuid, sealhulgas raamat "Noorusmälestuses", milles on kirjeldatud eluolu Aruküla mõisas 19. sajandil. Mõisa uued omanikud olid suured kirjandus- ja kunstihuvilised. Nendel aastatel olevat mõisa külastanud mitmed kunstnikud, teadlased ja kirjanikud. Eluviis olevat mõisas olnud üsna luksuslik, kuna mõisas olevat teenijatena töötanud 58 inimest, kelle ülalpidamine olevat nii majanduslikult kui ka korra pidamise mõttes mõisnikel üle jõu käinud.

1820. aastal ostis mõisa Karl Wilhelm von Toll (1777-1842), kes oli sõjamees ja sai ka sõjaliste teenete eest krahvitiitli. Karl Wilhelm von Toll eluloost saab täpsemalt lugeda raamatust "Kuulsaid Balti aadlikke" (autor Alo Särg). Karl von Toll olevat pärinenud perekonna ühest vaesemast harust. Tema vanemad elasid Haapsalu lähedal asuvas Keskvere mõisas ning seal Karl von Toll 19. aprillil 1777. sündis. Kuna vanemad ei olnud väga jõukad, siis viidi Karl juba viieaastasena õppima Peterburi Jalaväe Kadetikorpusesse. Katariina II aegsed sõjakoolid olid väga heal majanduslikul järjel ja andsid väga hea hariduse. Karl von Toll tegi karjääri sõjaväes ja teenis mitmeid autasusid, ülendati 1825 jalaväekindraliks, sai Venemaa keisririigi riiginõuniku ametikoha ning 1833 määrati Venemaa teedeministriks. Prototüübina kohtab tema tegelaskuju isegi Lev Tolstoi romaanis “Sõda ja rahu”. 1814. aastal abiellus ta Lihula mõisniku tütre Karoline Olga von Strandmanniga. Karoline oli just nimetatud keisri poolt õuedaamiks. Neil sündis neli poega ja kolm tütart. Karl von Toll on maetud mõisa peahoone lähedal asuvasse kabelisse.

Von Tollide valdusesse jäi mõis kuni mõisate võõrandamiseni. Viimane mõisnik oli Eugen (Jevgeni) von Toll (1870-1929) kes oli Karl von Tolli pojapoeg. Peamiselt jagati oma elu tol ajal Peterburi ja Aruküla vahel nii, et talviti oldi linnas ja suvel maal Arukülas. Peale Oktoobrirevolutsiooni oli mõis peamiseks elukohaks Eugenile ja tema emale Katharina (Jekaterina) von Tollile. Peale võõrandamist kolis mõisa peahoonesse kohalik kool. Alguses olevat jäänud endisele mõisahärrale kasutada osa ruume teisel korrusel ja alumisel korrusel olev köök ja söögituba. Seetõttu olevat olnud pahandusi kooli ja krahvi vahel.

Mõisa ümbruses on säilinud ka mitmeid kõrvalhooneid: pargis väike kaevumaja, piirdeaed ja kaunistustega malmist värav, neogooti stiilis kabel, valitsejamaja.

2015. aastal lõppes mõisa peahoone restaureerimine, mis läks maksma 1,3 miljonit eurot. Suurem osa raha tuli toetusena Norra riigilt. Tänasel päeval asub peahoones Koeru keskkooli algklassid ja Koeru muusikakool. Rahvasuus on liikumas legend, mis jutustab et katusetegemise ajal, tõusnud vee pärast tüli ja seetõttu pani kohalik nõid mõisakatusele needuse peale. Kuni eelmise aastani laskis katus vett läbi, kuid nüüd olevat seda vist juba 13 korda ümber laotud ja loodetavasti on nõia needus murtud. Mõisas toimunud renoveerimistööde käigus olevat välja tulnud mitmeid maalinguid, lae alt 20. sajandist pärinev kutse ballile.