neljapäev, 4. juuni 2015

Riisipere mõis, Harjumaa




Kui mu käest küsitakse, et mis on mu lemmikmõis Eestis, siis kahtlemata on selleks Riisipere. Täpsemalt küll Uue-Riisipere mõis, kuna algselt asus Riisipere mõis veidi teises kohas ning kui mõisasüda toodi praegusesse paika, hakati vana mõisakohta nimetama Vana-Riisipereks ja uut mõisakeskust Uue-Riisipereks.

Kuna postitus Riisipere mõisa kohta on siin blogis konkurentsitult populaarsem, siis võtsin vaevaks seda põhjalikumaks kirjutada. Erinevates allikates on mõisa kohta üht-teist kirjutatud aga minu eesmärk oleks need killud siia kokku koguda, et ei peaks läbi lappama neid kümneid raamatuid ja erinevaid internetilehekülgi.

Esmalt koha ajaloost
. Riisipere mõisa mainitakse esmakordselt 1390 aastate paiku ning ta on oma nime saanud Taani kuninga vasallidelt Risbitheritelt. 1493. aastal sai mõisakoha omanikuks Helena Weckebrodt, kes oli abielus Hans v. Uexkülliga. Hans v. Uexküll olevat olnud Nissi kabeli asutaja, mis oli ka ühtlasi Riisipere mõisa kodukabeliks. Nende poeg, Johann von Uexküll, sai "kuulsaks" sellega, et ta hukati Tallinnas Harju väravate vahel oma mõisa valdustest ärakaranud talupoja tapmise eest. Järgnevatel aastasadadel on omanikeks olnud erinevad aadliperekonnad - von Taube, von Bistram. Kuni 1791. aastal saab mõisa omanikuks Peter Gustav von Stackelberg, seda oma ema, Anna Wilhelmine von Stackelbergi (sünd. von Bistram) kaudu. Kes juba oma eluajal loovutab vanematelt saadud mõisad oma lastele. Stackelbergidega seondubki selle mõisa ehitusajaloo kõige põnevam etapp mis on veel tänapäevani nähtav.


Peter Gustav von Stackelberg

Peter Gustav von Stackelberg (1762-1826)
abiellus 1793. aastal Haapsalus Hiiumaalt, Putkaste mõisast pärit Magdalena Christina Augusta von Ungern-Sternbergiga (1777-1840). Kuna Peter Gustav oli paar aastat varem saanud oma emalt Riisipere mõisa, siis asuvad nad sinna elama ja juba järgmisel aastal sünnib neil esimene tütar. Tolleaegsest ehitistest saab ülevaate mõisa ajaloolises õiendis, mille kohaselt on mõisasüdames härrastemaja, kaks väiksemat häärberit ja kaks viljarehte puidust hooned. Mõned hooned - viinaköök, veel kaks häärberit (huvitav milleks neid väikseid häärbereid kasutati?), vesiveski, hobusetall, karjaõu, ait, linnaserehi ja viljaküün, olid kiviehitised. Samuti oli puithooned ülekaalus Vana-Riisipere mõisas. Tuluallikaks oli viina põletus, lisatuluallikaks oli kangakudumine. Mõisale kuulus viis kõrtsi. Peter Gustavi abielu oli erakordselt lasterikas, neil sündis 15 last - pea iga aasta-paari tagant sündis perre uus laps. Viimane laps sündis perre 1814. aastal, kui mõisaproua oli 37-aastane. 1808. aastal ostis Peter Gustav ka läheduses oleva Pajaka mõisa (hävis 1933. aastal tulekahjus). Praeguse Riisipere mõis peahoone ehitust alustati 1818. aastal ning see valmis 1821. aastaks. Ka on teada, et 1820. aastal võttis Peter Gustav suurema summa krediidikassalt laenu, kuigi pole teada mis tarbeks see kulutati, siis võib oletada, et küllap see ka uue peahoone ehituseks läks. Peter Gustav ei saanud oma uues majas kaua elada, ta suri juba 1826. aastal, olles 64. aastane.

Vaade esifassaadile oletavasti 1900-1910. aasta paiku, allikas: HM F 106:48 Ff

Peter Gustav von Stackelbergi pärija oli tema lesk, kes loobus mõisatest laste kasuks, endale jättis ta vaid Hiiumaal oleva Putkaste mõisa. Riisipere mõisa sai nende kõige vanem poeg Karl Otto von Stackelberg (1797-1865). 

Karl Otto von Stackelberg

Karl Otto abiellus 1823. aastal Hiiumaalt Suuremõisast pärit Magdalena Christine Auguste (Minette) von Unger-Sternbergiga (1804-1881). Huvitav fakt on ka see, et Magdalena ämm oli tema isa õde. Paljud on ilmselt ka kuulnud või lugenud mõisnik-mereröövlist, kes Hiiumaal meelitas valemajakaga laevu karile ja siis käis neid röövimas. Keda see lugu täpselt huvitab, võib lugeda H. Sergo romaani "Randröövel". Magdalena oli siis selle mereröövli lapselaps. 

Mõisa järgmine peremees Karl Otto oli saanud filosoofialase ettevalmistuse Heidelbergi ülikoolist. Magdalena saabumisega hakati enam kujundama ka mõisa ümbrust ja seda 17 aasta vältel - rajati park, kaevati paisjärv suuremaks, kaldaterassid laoti graniidist, järve kaldale rajati paviljone, paadisildasid. Tänaseks päevaks on paisjärv küll pea kolmandiku võrra väiksem. Magdalena 100. sünniaasta mälestuseks püstitati parki mälestuskivi, mis on tänaseks ümber kukkunud, kuid muidu täiesti korras ja kirjad seal peal on loetavad. Kuid rahvapärimustesse on ta jäänud kui kuri proua, kes kasutas pargi rajamiseks ja järve kaevamiseks talupoegade tööjõudu ikalduse ja näljahäda ajal ning kes kasutas nende järele vaatamiseks oma pilti või siis kuju. Ka polevat ta viitsinud jalgsi käia vaid kaks toapoissi olevat teda vankril vedanud.  


Mõisasüda 1868. aastal (EAA 2486-3-27)


1865. aastal Karl Otto sureb ning tema lesk Magdalena loobub valdusest oma vanima poja Karl Otto Konstantin von Stackelbergi (1826-1894) kasuks. Karl Otto Konstantini esimene abikaasa Julie von Sievers sureb 1863. aaastal, kuus aastat peale abiellumist tüüfusesse ja temast jääb maha kaks tütart - aastane Benedikta (Benita) ja kolmeaastane Helene.

Helene  ja Benedikta von Stackelberg

Huvitav on see, et mõlemad tütred abiellusid samuti Stackelbergidega. Benedikta abiellus Reinhold von Stackelbergiga Pagari mõisast Ida-Virumaalt ja Helene abiellus Ernst von Stackelbergiga Vääna mõisast. Karl Otto Konstantin abiellus 1866. aastal uuesti Harriet von Sterniga Hiiumaalt Kõrgessaarest (kes oli Paul von Ungern-Sternbergi lesk), kuid sellest abielust lapsi ei sündinud.

Harriet von Stackelberg (Stern)

Kuna pärimisõigus liikus meesliini pidi ja Konstantinil poegi polnud, siis ta määras oma pärijaks vennapoja Friedrich Karl Otto Adam von Stackelbergi (1861-1916), kes saab mõisa omanikuks 1897. aastal. Friedrich oli ka Suure-Lähtru mõisnik ning ta oli abielus Aaspere mõisast pärit Adina Helene Fanny von Dellingshauseniga. Sellest ajast kui nemad Riisiperes elasid on teada ka üks kummituslugu. Adina ja Friedrichi üks tütardest olevat surnud üsna noores eas ning hiljem on nähtud seda noort tütarlast mitmeid kordi mõisas kummitamas. Üks mõisa toatüdruk olevat teda kohanud mitmeid kordi mõisas kõndimas, esimesel korral arvanud teda olevat külaline. Ka olevat valges saalis üks aken kinni müüritud peale tütre surma.  Need lood on jäänud rahvapärimusse läbi teenijate mälestuste ning rohkem saab nendest lugeda raamatust "Mõisalegendid".

Friedrich Karl Otto Adam von Stackelberg


Adina von Stackelberg Aaspere mõisas

Veel oma eluajal annab Friedrich mõisa üle oma pojale Karl Otto von Stackelbergile (1894- ... ) kes jääbki mõisa viimaseks omanikuks enne võõrandamist. Peale mõisate võõrandamist elasid Stackelbergid edasi Vana-Riisipere mõisas, kust nad 1939. aastal Saksamaale läksid.

Saadetud postkaardina paruness Dellingshausenile, postitemplil kuupäev 25.12.1913. Allikas: EAA.1423.1.194.153


Vana-Riispere mõis


Sellega saigi päris mõisnike elu Riisipere mõisas otsa ning mõisasse kolis lastekodu. Ametlikult avati Riisiperes väikelastekodu 1921. aastal. Esialgu elas seal 50 last, ajapikku laste arv kasvas ning 1933. aastal elas seal juba 200 last. Lastekodu tarbeks tehti ka mitmeid ümberehitusi - rajati ruumikas söögisaal ja köögiruumid, seati sisse veevärk ja elektrivalgustus. Lastekodul oli kolme normaaltalu suurune majapidamine, õppetöökojad, 6-klassine algkool. Riisipere mõisa lastekodu varasemat perioodi on veidi kirjeldatud raamatus "Tänavapoiss", autoriks Ralf Kaup.



1982. aastal kolis mõisast lastekodu välja ja sestsaadik on mõisa peahoone ilma kasutuseta olnud. Vahest harva on seda küll kasutatud filmivõteteks, kontserdisaaliks aga see on ka kõik olnud. 1999. aasta Eesti Ekspressis on ilmunud väike uudis selle kohta, et Riisipere mõisal on uued omanikud kellest 3 Eestist ja üks Ameerika Ühendriikidest ning mõningaid töid tol ajal tehti, kuid ei midagi suurt. Nii ongi see uhke ja väärikas mõis seisnud juba aastakümneid tühjalt. Vahepealsetel aegadel on olnud aknad isegi kilega kinni löödud ja kaunis valge stukkdekoor on kannatada saanud ja hallitab paljudes kohtades. Viimastel aastatel hoidis majal silma peal üks kohalik härra ning heade juhuste kokkulangemisel oli võimalik isegi sinna sisse pääseda.

2012. aasta kevadel olid omanikeks Eesti päritolu vene ärimehed, kuid mõne aja pärast oli mõis jälle müüki pandud. Hinnaks oli tol korral muljetavaldavad 350 000 eurot.

Uuemad uudised (sügis 2015) räägivad, et Riisipere mõis on saanud endale asjaliku omaniku ning käimas on mõisa renoveerimistööd. Esmalt alustati mõisa katuse parandamisest ja fassaaditöödest. Mõisa katusekandekonstruktsioonid restaureeritakse ja katusel kasutatakse Eestis veel üsna uudset lahendust - täistsinki, mis pidi olema pikemalt hooldusvaba. Fassaaditöid teostas KAR-Grupp ning nende FB lehel näeb ka killukest tehtud tööst - fotod. Mitteametlikke kanaleid pidi on kuulda olnud, et mõisa pidi tulema hotell - elame, näeme ;)

Aeg-ajalt on näha FB Eesti Mõisate grupi kaudu pilte ennistustöödest. 2016. aasta suvel sai fassaad saamas uue ja värskema kihi ning jätkuvad sisetööd.

Nüüd veidi mõisa ehitusajaloolisest küljest. Riisipere mõisa peahoonet loetakse klassitsistliku arhitektuuri tippteoseks. Peahoone sarnaneb üldkompositsioonilt kõige enam Tapa mõisaga (tänaseks küll hävinenud) ning ka Aaspere mõisaga. Aiafassaadile lisati 19. saj II poolel puitpitsdekooriga veranda (hävinenud) ning esifassaadil asus sammaste vahel kivikonsoolidele toetuv pikk metallrinnatisega rõdu (samuti hävinenud).

Mõisa peauksest sisendes on esimeseks ruumiks poolümar skulptuurniššidega vestibüül kust viib marmortrepp peakorrusele. Põhikorrusel on mitmeid saale - kõige suurem ja uhkem nn. Valge saal (enne ja praegu), ümmarguse põhiplaani ja väga uhke laega kuppelsaal (enne ja praegu), mida kasutati esivanemate galeriina. Kuppelsaalis oli ka neobarokne kamin-ahi, mis tõenäoliselt pärines 19. või 20. sajandist. Lisaks ka söögituba ja üks väiksem sammastega saal. Söögitoa kõrval on üks väiksem tuba, mis võis olla serveerimistuba, kuna seal on alles sisseehitatud seinakapid. Pööningukorrusel võisid olla teenijatetoad, seal on mõnes kohas isegi säilinud tagasihoidliku mustriga bordüür.

Nissi valla FB on galerii vanadest piltidest kus on näha endisaegset interjööri.

1958. aasta remont- ja restaureerimistööde aruandest selgub, et algselt oli valge saal olnud pastelsetes toonides (rohekasvalge, helehall, uksed-aknad sinakasvalged). Välisfassaad oli algselt ookerkollane, sokkel sinakashall

    
Põhiplaan on J. Maiste raamatust "Eestimaa mõisad" (lk 263), täiendatud ruumide paigutuse osas

Peahoone ette jäid aidahoone, tall-tõllakuur, kasvuhoone. Veidi eemal paiknes karjakastell, mida arvatakse olevat 18./19. sajandi vahetusest ajast. Samuti olevat veskikoht väga vanast ajast. 19. sajandi lõpukümnendil moderniseeriti ka kõrvalhooneid - viinavabrikut, aidahoonele ehitati juurde kuivati, samuti püstitati mõned maakividest hooned ja puidust valitsemaja, kärnerimaja. Tänapäeval on mõisapargi pindala ligi 18 hektarit (koos paisjärvega).



Mõned siseruumide vaated aastast 2012. 

Üks väiksematest saalidest paremal pool tiivas

Mõisa söögituba

Vaade läbi tubade

Vaade pargist tagafassaadile (kevad 2012)


Kasutatud allikad:
Eestimaa mõisad, J. Maiste, lk 263-267
Eesti arhitektuur, lk 50-51
Eesti pargid, lk 210-211
Harjumaa mõisad, V. Praust, lk 147, 177
Mõisalegendid, M. A. Remmel, lk 332-351
Rahvusarhiivi kinnistute register
Riisipere mõisa ajalooline õiend, köide I ja II,

Ajapaik lehel on galerii, kus on  mõisast nii uuemaid kui vanemaid pilte. Isegi mulle olid mõned pildid täiesti uued. Eriti huvitav pilt on tehtud söögisaalist, kus teener seisab tikksirgelt laua kõrval.

Riisipere mõisas on filmitud Iiris Vesiku video "Weirdo"


2 kommentaari:

Elina ütles ...

kuidas mõisa sisse saab?
lahe, olen tahtnud sinna ka minna alati, aga ei õnnestunud

Katrin Starovoitov ütles ...

ma kardan, et tema nime ei saa siin maha hõigata aga tasub uurida kohalikelt kui neid seal mõisa lähistel liikumas on näha ;)